Kõik saab alguse ideest. Kõigepealt aga näidendi teksti lugemisest. Tööd alustades loed näidendi läbi ning seejärel hakkavad mõne aja pärast tekkima kujutluses just selle ähmased piirjooned, mida on sõnades võimatu veel väljendada. Justnagu udust või pimedusest hakkavad välja ujuma nägemuste, tunnete katked. Siin saab proovida seda kõike, näiteks visandades, jäädvustada. Umbes nii tekib stsenograafia idee. Aegamööda hakkab kõik selginema, lõpeb pimeduses kompamine ning ilmuvad dekoratsioonid, kostüümid, grimm, valgustus ja rekvisiidid.

Minu kui stsenograafi peamised tööriistad on ruum, aeg, vorm, värvid, faktuur ja valgus. Töös, mida ma teen, on kõige kaasakiskuvam see, et nende instrumentidega on võimalik lõputult žongleerida, jutustades lugu ja luues vaatajale illusoorse maailma. Ja mitte ainult selle sõna otseses mõttes. Kõige huvitavam on see, kui laval nähtav mõjub vaatajale nii, et tema kujutluses tekib illusoorne pilt. Vaataja kujutlus otsekui murrab nähtu mõjul läbi sellest, mida ta laval näeb, ning loob tema meeltes märksa mitmekülgsema ja sügavama kujundi kui selle provotseerinud element. Nii muutub lava etenduse ajal vaataja jaoks muljete, emotsioonide ja läbielamiste nõiduslikuks kaleidoskoobiks.